TALVINE ÕHTU
Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.
Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.
Mööda lõpmata teed
lähevad reed
kuu kahvatul kumal,
eha punal,
kaugele…
Villem Grünthal-Ridala, 1905
