Priidu Pärna ” Õiguslooja puberteet Vol2″

Postimees 26.11.2015

Priidu veelTahaks neilt pastakad ära korjata, oli esimene mõte kui lugesin 38 Riigikogu liikme algatatud kooseluseaduse rakendamise eelnõud. 50 lehekülge tihedat teksti ja 85 seaduse muudatused. EL ühise põllumajanduspoliitika seadusest kuni veel jõustumata kooseluseaduse enda muudatusteni. Ja seletuskiri on ka tasemel, mitte nii nagu kooseluseaduse puhul, kus kiirustamise tõttu on seletuskirja lõpus on vaid peatükkide pealkirjad ja mitte sisu.

On selge, et loetud nädalad enne paljuvaieldud õigusakti jõustmist on käimas Kooseluseadus II menetlus parlamendis. Ei ole tegu pelgalt rakenduslike  küsimustega, vaid sisulise debati jätkumisega teemal kuivõrd peab kooselu olema võrdsustatud abieluga. Kas kooselupartneril on samad pärimisõigused kui abikaasal või kas kooselupaar saab samuti esitada ühise tuludeklaratsiooni, ei ole ju rakenduslik tühi-tähi. Sellisteks aruteludeks tuleb võtta aega. Samuti tuleb arvestada, et ka niivõrd mahukas rakendamisseadus vajab aega sellega tutvumiseks, seadusel peavad olema omakorda rakendusmäärused ning infosüsteemid vajavad välja ehitamist andmevahetuse korraldamiseks. Paljude jõulurahu on tõenäoliselt ohus. Rakendusakti massiivset „kõigi seaduste muutmise seadust“ oleks saanud suures osas asendada ka palju valutuma õigusloomelise lahendusega. Võrdsustada olemasolevate seaduste tähenduses kooselupartneri õigused abikaasa õigustega ja seadust oleks olnud vaja muuta vaid seal, kus seda võrdsustamist poleks soovitud. Olgu lisatud, et ma ei ole samasooliste paaride kooselu tunnustamise vastane. Kuid miski ei õigusta õigusloomes ebasiirast suitsukatet, kus  samasooliste paaride  tunnustamise soovi peidetakse väidetavalt kümnete tuhandete vabaabielus elavate erisoost paaride kooselu registreerimise tungi taha. Milleks on vaja erisoost paaridele abielu ja „nagu abielu“?

Kooseluseaduse I ja II osa menetlemine näitab, et midagi on mäda selles õigusloomekarussellis. Tuleb nõustuda tööandjate juhi Toomas Tamsare diagnoosiga skisofreeniast, kus üks seltskond inimesi istub ümarlaudades ja otsib lahendusi, kuidas õigusloomet vähendada, teised aga toodavad kahekordse agarusega uusi seadusi.  Justiitsminister Urmas Reinsalu tõi oma hiljutises parlamendi ees peetud õiguspoliitika ettekandes välja, et Riigikogu on oma kolme viimase istnungjärguga muutnud vähemalt korra 320 seadust olemasolevast 386-st. Läänerindel muutusteta. Ühiskonna jõukuse ja konkurentsivõime kasvu ning vabadustunnet on halduskoormuse kõrval hakanud pahena mõjutama tema kaksikvenna õiguskoormuse tõus. Seadusloome on liiga lihtne ja liiga ahvatlev lahendus.

Õigusloomet saaks rahustada administratiivsete meetmetega asetades selle rongi teele nn lamavaid politseinikke. Euroopa Liidu seadusloomest teame, et enne kui asi jõuab õigusaktiks, ringleb üksjagu nn valgeid ja rohelisi pabereid ja mõjude analüüse. Üheks kontrolliabinõuks peaks olema seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse põhjendamine ja kooskõlastamine Justiitsministeerumiga. Nagu selgub ministri ettekandest, siis eelmisel aastal eelnes eelnõu väljatöötamisele asumisele vajalik õigusloome koordinaatori heakskiit vaid 19% eelnõude puhul! Terve mõistusega inimesele jääb arusaamatuks, kuidas on selline asi üldse võimalik. Tõkendiks oleks ka justiitsministrile vetoõguse andmine eelnõude menetlemisel valitsuses.

Kirjutasin õiguslooja rahutust kasvuperioodist (puberteedist) viis aastat tagasi Päevalehes. Väheviljakad katsed õigusloomet ohjata viivad järeldusele, et midagi ei muutu siin Rooma riigis, kui meie poliitiline eliit ja põhiseaduslikud instituudid eesotsas Riigikogu ja valitsusega ei mõtesta ringi riigi juhtimise tööriistu, ei tauni vohavat õigusannet ning ei jäta justiitsministrit üksi võitluses seadusloome lohega. Igal juhtimistasandil ametnik Margest  kuni rahvasaadik Heikini võiks mõelda, kuidas seaduse tegemise asemel saaks olukorda lahendada seadust tegemata. Rahva esindamine ei pea tähendama automaatselt seaduste raamatusse raiumist. Rohkem debatte, rahava ärakuulamist, arengukavasid ja keskendumist eelarve kui kõige tähtsama seaduse menetlemisele. Ja et ühiskonnas muutuks mentaliteet – kus näen probleemi laita, seal seadusmuudatusega kaasa aita.

Üheks seaduste kiire muutmise põhjuseks on asjaolu, et nendes (üle)reguleeritakse liiga detailselt rakenduslikke aspekte.  See aga on juba eelnõu väljatöötaja kogenematuse ja harituse küsimus, kui ei osata eristada seaduse  ja määrusandluse ainest. Siin oleks piisavaks haiguste raviks paar kõva kursust Tartu Üliooli  õigusteaduskonna  professoritelt. Õigusaktide kõrval saab jõuda tulemuseni ka otseselt mittesiduvate standardite või juhendite kaudu (loe näiteks Andmekaitse inspektsiooni omi). Jätke õiguse kohaldamise võimalus kohtutele ja ärge tehke nende elu raskeks järjest uute redaktsioonidega.  Lisaks oleme jätnud kõrvale kokkuleppe kui ühiskonna juhtimise abinõu ning mugavalt vaatame parlamendi poole. Mis kell sulgeda poed pühapäeva õhtul,  mis peaks olema miinimumpalk, kui suures taaras ja kui kanget õlut müüa, peaks olema turuosaliste kokku leppida. Seadusandja sekkugu siis, kui kokkulepet ei sünni.

Seduse muutmise alternatiiv on alati seadust tõlgendada. See on  julgete pärusmaa. Kohtunik või notar on igapäev sunnitud seaduse mõtet ja iva taga ajama. Seda võiks käte laiutamise asemel „ ala seadus ei näe ette või siin on lünk“  üritada iga ametimees.  Võtame veelkord kooseluseaduse rakendamise. Selle eestkõnelejad väidavad, et rakendusakti puudumine ei võimalda seadust jõustada ja toob kaasa miljonite eurode suuruse kahjunõude riigi vastu. Vale puha, lugege seadust. Kooseluseadus jõustub 1.01 nagunii ja kooselulepingu saab notari juures iga soovija sõlmida. Kui seda ei saa kanda 2. jaanuaril rahvastikuregistrisse, ei mõjuta see kuidagi kooselulepingu sõlmimise võimalikkust ega selle lepingu kehtivust isikute vahel või riigi suhtes. Isegi notari tasu on võimalik kehtiva notari tasu seaduse põhjal halle ajurakke kasutades arvestada. Minu kalenderis on uue aasta esimesel tööpäeval veel vabu aegu! Kõik 170 000 kooselavat paari sõltumata soost on oodatud! Tõlgendamise abil võimalik olukordi lahendada ja seaduse muutmine ei peaks olema ajalukku minev kangelastegu, mille poole iga uus võimule tulija või pobleemilahendaja peaks püüdlema. 

 

Priidu Pärna
notar, justiitsministri õigusloome nõukoja liige