Eesti Juristide Liidu volikogu seisukoht võlgade ümberkujundamise seaduse eelnõu kohta

Eesti Juristide Liidu volikogu arutas võlgade ümberkujundamise seaduse eelnõu ja leidis, et majanduskeskkonna muutumise tõttu tõsistesse makseraskustesse sattunud füüsiliste isikute probleemide lahendamine seadusandluse kaudu on põhjendatud. Siiski peavad seaduse pakutavad lahendused olema kohased ja õiglased nii võlgniku kui võlausaldaja suhtes. Leiame, et põhimõtteliselt ei ole võlgade ümberkujundamise menetluse kohaldamine välistatud ka nendekohustuste suhtes, mis on tekkinud enne seaduse jõustumist, kui selle tulemusena on võlausaldaja ja võlgnik paremas positsioonis, kui võlgniku võimaliku pankroti korral. Vastasel juhul oleks seadusele tagasiulatuva jõu andmine vastuolus põhiseaduse §10 sätestatud demokraatliku õigusriigi põhimõttega ning riik peaks võtma enda kanda võlausaldajatele sellega tekkivad kahjud. Eesti Juristide Liit märgib murega, et eelnõu on avalikkuse ees kajastatud kui võlgadest vabastamise seadust ning sellega antud väär signaal ühiskonnale. Tsiviilühiskonna ja õigusriiginurgakiviks on rooma õiguse ajatu põhimõte, mille kohaselt sõlmitud lepinguid tuleb täita. Lepingutest kinnipidamisel rajaneb kogu meie riiklus. Seetõttu on loomulik, et lepingute kohast ja tähtaegset täitmist tuleb eeldada ja nõuda igalt varalistes suhetes tegutsevalt füüsiliselt kui juriidiliselt isikult. Riik ei tohi oluliselt sekkuda poolte võrdusest lähtuvasse privaatautonoomiasse ühele lepingupoolele eeliseid luues. Käsitletava probleemi lahendamisel, milles vastanduvad võlausaldaja õigustatud täitmise nõue ja võlgniku täitmise võimatus, peab seadusandja talitama väga kaalutletult, ta ei tohi siin käituda emotsionaalselt, läbimõtlematult ja kiirustades. Toimivat õiguskorda ei tohi kuritarvitada lahendustega, kus laenuvõtja saab vabaneda kohustustest automaatselt pärast tagatise realiseerimist. Olgu juhitud tähelepanu asjaolule, et kõik tagatiskokkulepped on sõlmitud notari juures, mistõttu ei saa väita, et laenuvõtjatele ei ole selgitatud tema tegevuse riske ja õiguslikke tagajärgi. Samuti on pakutud laenuvõtjatele laenukindlustuse võimalust, mille kohustuslikuks muutmist eluasemelaenude puhul võiks kaaluda. Võlakaitseseaduse peaeesmärk ei saa olla isiku kaitsmine tema vabatahtlikult võetud kohustuste eest, vaid tema pankroti vältimine, mistõttu on õigem rääkida pankrotikaitseseadusest. Erapooletu kohtulikmenetlus peab võimaldama isikul tulla välja makseraskustest võlgade ajatamise ning ebamõistlike intresside ja leppetrahvide vähendamise teel. Kui isik ei suuda selliselt oma põhikohustusi siiski täita, ei saa riik isikule tema maksevõimele mittevastavat kodu säilitada, tema pankrotti välistada ning tema võlgu väljaspool pankrotimenetlust vähendada. Viimasel juhul peaksmuutuma sissenõutavaks kõik isiku võlausaldajate nõuded ja toimuma tema ärakanditud varade tagasivõitmine. Loodava menetluse käigus ei tohiks seega olla võimalik võlgniku põhikohustuste vähendamine võlausaldaja nõusolekuta. Eesti Juristide Liit kutsub seadusandjat üles järgima häid õigusloome tavasid, hindama kõiki seaduse mõjusid ning mitte kiirustama puudustega eelnõu menetlemisega. Muuhulgas peaks tõsiselt jälgima, et kohtunikule seadusega pandavad ülesanded ei väljuks õigusemõistmise funktsioonide raamidest ja oleks eelnõus sätestatud kujul üldse kohtuniku poolt realiseeritavad. Õigussüsteemi terviklikkuse säilitamise eesmärgil tuleb põhjalikult kaaluda ka tulevaste menetlusreeglite asukohta ja iseseisva seaduse vajadust. Üksnes eelnevat arvesse võttes on tagatud eraõiguslikes suhetes põhiseaduslike väärtuste järgimine, vastutuse kui ühe ühiskonna vundamendi säilimine ja on välistatud majanduskeskkonna kahjustamine.